Gaasidetektorite klassifikatsioon ja tööpõhimõte
Jäta sõnum
Gaasidetektori põhikomponent on gaasiandur. Gaasiandurid võib nende põhimõtete alusel jagada kolme kategooriasse:
1. Gaasiandurid, mis kasutavad füüsikalisi ja keemilisi omadusi, nagu pooljuhid, katalüütiline põlemine, tahke soojusjuhtivus, fotoionisatsioon jne.
2. Gaasiandurid, mis kasutavad selliseid füüsikalisi omadusi nagu soojusjuhtivus, optilised häired, infrapunaneeldumine jne.
3. Gaasiandurid, mis kasutavad elektrokeemilisi omadusi, nagu voolu tüüp, potentsiaali tüüp jne.
Gaasidetektorid mõõdavad ja näitavad erinevate tehnikate abil teatud gaaside kontsentratsiooni õhus. Gaasidetektorid on tavaliselt akutoitega seadmed, mida kasutatakse ohutuse tagamiseks. Neid toodetakse kaasaskantavate või statsionaarsete (paigaldatud) seadmetena, mis esindavad kõrget gaasisisaldust mitmete kuuldavate või nähtavate indikaatorite, näiteks häirete, tulede või signaalide kombinatsioonide kaudu. Kuigi paljud vanamoodsad standardsed gaasituvastusseadmed on toodetud ühe gaasi tuvastamiseks, suudavad kaasaegsed multifunktsionaalsed või mitme gaasi seadmed tuvastada samaaegselt mitut gaasi. Mõnda detektorit saab kasutada üksikute üksustena väikeste tööruumide jälgimiseks või neid saab kombineerida või ühendada, et luua kaitsesüsteem.
Kui gaasidetektor mõõdab gaasi kontsentratsiooni, toimib anduri reaktsioon võrdluspunkti või skaalana. Kui anduri reaktsioon ületab etteantud taseme, aktiveeritakse kasutaja hoiatamiseks häire. Enamikul detektoritel on sama funktsioon: ohtlike gaasitasemete jälgimine ja hoiatamine. Kuid kaaludes, millist tüüpi detektorit paigaldada, on kasulik kaaluda erinevaid anduritehnoloogiaid.
Erinevate tuvastusobjektide gaasidetektoritel võivad olla erinevad tuvastamispõhimõtted ja sama mõõteobjekti detektoritel võivad olla ka erinevad tuvastamispõhimõtted, näiteks metaanidetektorid, mis võivad olla katalüütilise põlemise või infrapunatuvastusega, kusjuures nende kahe täpsus ja eluiga võivad oluliselt erineda. .
